AINUS ÜLE-EESTILINE TUDENGILEHT

.
advertisement

Maria Kondimäe jaoks on kunst kättevõtmise asi

Maria Kondimäe jaoks on kunst kättevõtmise asi

Istume Mariaga maha Loomemajanduskeskuse kohvikus. Auravate jookide saatel on külmal sügisõhtul ikka kuidagi siivsam kunstijuttu ajada. Maria avas nimelt just LOOV Galeriis oma esimese isikunäituse „Out of comfort zone“. Tahtsin teada, et kuidas ja miks.

Ütle mulle, kunstnik, mis see kunst on?

Eneseväljendus. Kunst ei ole ainult maalimine. Kunst on ükskõik milline eneseväljendusvorm, millega saad teistele emotsioone esitada.

Aga kes on siis sel juhul kunstnik?

Kunstnik on see, kes need asjad ära teeb (naerab).

Viimati tuuritas Tartu peal festival ART IST KUKU NUT ja Abramovići näitus „Art must be beautiful“. Mida Sina arvad? Kas kunst peab olema ilus?

Ilu on vaataja silmades. Ma arvan, et mida Marina tahtis öelda, on see, et meile pressitakse peale norme. Isegi kui kunst ei ole ilus, kui ta on kohutavalt toores ja jõhker, siis on tal ikkagi oma võlu ja sõnum sees. Ega elu ei ole ka ainult ilus.

Meie kultuuriminister räägib tihti „kultuuri tarbimisest“ ja kultuuriinimesed puha vaidlevad, et kas kultuuri ikka saab TARBIDA. Mida Sina arvad, kuidas kunstiga on?

Me kõik tarbime kunsti igal pool ja kogu aeg, inimesed ei saa ise ka aru, et see, mis nende ümber on, on kunst. Kas või arhitektuur või tänavakunst… Nii et tarbime küll.

Kui keskenduda Sinu esimesele isikunäitusele, siis tahaks küsida, et kust lõpeb Sinu mugavustsoon?

Ma arvan, et sellel pole tegelikult piire. Oma mugavustsoonidest läheme me iga päev välja. Iga kord, kui me midagi uut teeme.

Kirjelda, kuidas valmib üks Maria Kondimäe isikunäitus?

Minu puhul see ei olnud pikk protsess,  täpselt 11 päeva enne näituse avamist sain teada, et ma üldse sain endale näitusekoha ja siis tegingi näituse valmis.

Kuidas näitusekoha saamine täpselt käib?

LOOV Galeriise tekkis üks vaba koht. Ma ei teadnud, kas ma saan selle või mitte, aga
olin kaua mõelnud, et pean selle näituse enne kooli lõppu ära tegema.

Miks just enne kooli lõppu?

Kuskil… kooli kodulehel äkki… on kirjas, et meie koolis jõuavad aktiivsemad ja tublimad juba enne kooli lõppu näitusteni.  See mõte istus mul juba kooli algusest kuklas.

Kui majanduslikult keeruline oli oma näitust püsti panna?

Loomeinkubaator oli justkui alustala ja tegelikult see on ikka kättevõtmise asi. Kui istud maalidega kodus nurgas, siis keegi ei näe ega kuule.

Milline võiks olla  külastaja, kes jääb Sinu näitusega rahule või saab siit elamuse?

Igaüks võiks näitustel käia, minu meelest on kunst igaühele mõeldud ja kõik võiksid siit midagi head leida. Hästi kurb on see, et me loome ainult kitsa ringi inimestele. Tegelikult see ei peaks nii olema.

Kuidas on olla praeguses Eesti vabariigis neljanda kursuse kunstitudeng?

Päris äge.

Nii kohe?

Ma ise ei tunne, et ma oleks näiteks majandusest mõjutatud, sest ma olen alati mõelnud, et kui sa oled piisavalt iseseisev, siis saad oma asja igasuguses olukorras teha ja nüüd juba neljas kursus… meie kool on nii äge, et natuke kurb on ära minna.

Aga kui me juba räägime kooli lõpust, siis kas kunstnik on samasugune elukutse nagu näiteks arst või keevitaja?

(naerab) Hea küsimus. Elustiil on see kindlasti. Ma ei ole kunagi pidanud kinni nendest stampidest, et ma pean saama juristiks, et siis mul on palju raha.

Kuidas Sa üldse kunsti õppima sattusid?

Väiksena ma ikka joonistasin, aga siis tuli murdeiga peale, kus ma ei joonistanud üldse,  mul ei olnud huvi või ma lihtsalt kartsin.  Ma olen tegelikult alati reaalainete inimene olnud, aga gümnaasiumis ma mõtlesin, et mida ma nüüd teen,  kuna ükski aine ei pakkunud mulle tõeliselt huvi. Aga siis oli mul üks sõber,  kes küsis, kas tahaksin temast pilti joonistada ja sealt läks lahti! Tahtsin Tartusse ja siia kooli ka.

Kes su enda lemmikkunstnikud on?

Mul ei ole lemmikkunstnikku vist. Mulle meeldivad paljud. Viimasel ajal on mind selle stiilini viinud Jenny Saville, ta on natuke karm, aga mulle väga meeldib tema maalitehnika ja stiil. Ja sealt saab midagi edasi arendada.

Aga mis tulevik toob?

Mm… eks me kõik mõtleme suurelt ja praegusel hetkel hakkavad mingid sihid silme ette tekkima, aga aasta või paar tagasi ma veel ei mõelnud, et neid võimalusi on nii palju. Ma usun seda, et kui sa teed asja hingega, siis… kuhu ja kuidas, eks seda näeb.

Barbara Lehtna

 

Üks kommentaar

  1. Mul on Sinu üle väga hea meel.
    “Julge hundi rind on karvane.”
    Ikka julgust ja pealehakkamist!

Trackbacks/Pingbacks

  1. Article | Maria Kondimäe - [...] https://yliopilasleht.ee/2011/12/maria-kondimae-jaoks-on-kunst-kattevotmise-asi/ [...]

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>