AINUS ÜLE-EESTILINE TUDENGILEHT

.
advertisement

Tartu tudengkonna ajalugu on nüüd ühes ruumis

Tartu tudengkonna ajalugu on nüüd ühes ruumis

Tartu ülikooli 35. aastat noore ajaloomuuseumi uues ajutiste näituste saalis elavad tudengid möödunud aegadest. Seal võib kohata näiteks 17. sajandist pärit filosoofilistele mõtisklustele kalduvat Andreast, 20. sajandi alguse sõjakat vene poissi Alekseid, aga ka tänapäeva humanitaarvaldkonna tudeng Anderot. See on seltskond, keda just tihti ühes ruumis ei kohta. Kokku on nad tulnud muuseumi juubelinäituseks pealkirjaga „Moodne tudeng. Oh ajad, oh kombed“.

Näitusesaalis on poisid end mugavalt sisse seadnud. Andreas filosofeerib selle üle, kuidas üks tudeng käituma peaks. Aleksei seisab nurgas ja kutsub kõiki üles revolutsioonile. Aivaril on ilmselgelt möödunud ööl üliõpilasmalevas suur pidu olnud ja nüüd püüab ta pohmelli eemale peletada kitarri tinistades ja lauldes Toto Cutugno loodud viisil veidi nukrameelset malevalaulukest.

Igaüks neist kannab kaasas oma lugu, mida nad on rõõmsalt valmis kõigiga jagama ja seeläbi tutvustama tudengite eluviisi ja eluolu läbi kogu Tartu ülikooli ajaloo.

Algust teeb Andreas, kes õppis Tartu ülikoolis 17. sajandil. Tema ajal olid Tartu ülikooli tudengid enamasti pärit kas Rootsist või Soomest. Kohalikud sakslased saatsid oma pojad kooli pigem välismaale. Ülikooli sisse saamiseks piisas sellest, et osataks ladina keelt ja saadaks aru filosoofia kõrgetest mõttelendudest. Gümnaasiumi lõputunnistust ei nõudnud keegi. Värsked üliõpilased tulid kooli otse vanemate tiiva alt ja Tartusse tulek oli suur elumuutus. Kuna reis Rootsist ja Soomest kulges üle ohtliku mere ja puudust ei olnud ka teeröövlitest, siis saadeti vennad sageli korraga kooli. Nii juhtuski, et noorim tollase Tartu ülikooli üliõpilane oli kooli astudes vaid 9 aastane. Äsja kodust pääsenud noorukite veri vemmeldas. Endine väikekodanlik hansalinn Tartu täitus lärmakate ja tänavatel täiest kõrist laulda kriiskavate tudengitega. Ülikooli senati protokollid on üliõpilaste vastu tehtud kaebustest tulvil.

Kirev seltsielu

19. sajandi esimese poole üliõpilane baltisakslane Alexander räägib oma ajast kui Tartu tudengielu kuldajastust. Tudengite elu oli Tartus sedavõrd lõbus, et siin tegeleti kõige muu kui õppimisega. Kui oli eksamite aeg, siis sõitsid mõisnike pojad maamõisatesse ja valmistusid sealses rahulikus vaikuses. Rohkem kui kunagi hiljem kuulusid noormehed korporatsioonidesse. Selline oli vanaisade ja isade pärandatud traditsioon. Ülikooli tulek tähendas paljuski kirevat seltsielu, kus polnud puudust voolavatest jookidest ja lärmakatest kõrtsiõhtutest.

19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse venestusajast on tulnud rääkima Venemaalt pärit Aleksei, uhke munder seljas. Tema ajal hakati Tartu ülikooli vastu võtma ka vaimulike seminaride lõpetajaid, seega olid Tartus kohal ka vaesemad Venemaa avarustest pärit maapoisid. Tänavatel olid nad oma vene mundri järgi lihtsasti äratuntavad. Eestlased ja sakslased seda kohustuslikku mundrit kanda ei armastanud.

Eestlased jõudsid massiliselt Tartu ülikooli pärast vabadussõda, aastal 1919, meenutab veidi tagasihoidlikum eesti poiss August. Neile, kes olid võidelnud Vabadussõjas isamaa eest, võimaldati Tartu ülikoolis õppida suisa tasuta. Isegi üha rohkem naisi tuli nüüd ülikooli. Paljud eesti noored tulid Tartusse otse oma kodutalust. Üks oli neile siiski selge – linnas elades peab käituma viisakalt ja peenelt. Korporatsioonides tehti etteheiteid neile, kes võtsid uue teelusika, kuigi neil oli vana veel taldriku veerel. Märkuse sai ka see, kes linnas püstise mantlikraega ringi kõndis – korralik korporant seda endale lubada ei tohtinud. Järele mõeldes ütleb August, et võib-olla pingutati kohati peenutsemisega isegi üle… aga eks esimese põlvkonna haritlastega nii kipubki minema.

Eriti rasked olid Tartus ajad pärast teist maailmasõda, siis, kui võimul oli paksude vuntside ja kulmudega kurja silmavaatega mees. Seltsimees Ants räägib, et Tartu linn oli sõjas kõvasti kannatada saanud. Elada polnud õieti kuskil. Ühiselamuteks kohandati majad, näiteks meile tuntud Tiigi tänava sotsiaalteaduste maja, kus ruumid olid tohutult suured. Ühes toas elas 20 inimest. Mõni tuba oli läbikäidav. Mõni elas üldse kuskil vahekäigus. Voodikoht oligi kogu tudengi eluase. Ka söögi ega riietega polnud priisata, üht-teist sai talongide eest. Tudengitel lasus kohustus käia Tartu linna varemeid koristamas. Kõigil teaduskondadel olid oma normid, mille täitmist pingsalt kontrolliti. Kõige hullem oli see, et tööriideid polnud kuskilt võtta. Naised olevat käinud sama seelikuga varemetes koristamas ja hiljem abielu registreerimas.

Pöördelised ajad

Siis, kui suure lombi taga nautisid elu pikkade juustega lillelapsed, tundis ka üliõpilane Aivar ennast Tartus juba küllaltki vabalt. Ta teadis, mille eest karistati, aga iga asja pärast enam ülikoolist välja ei visatud ega vangi pandud. Kõige suurem hirm oli ülikoolist väljalangemisel muidugi vene kroonu. Tudengielu oli siiski küllalt lõbus. Toimusid esimesed suured üliõpilaspäevad, tegevust alustasid erinevad klubid. Peamiselt elati üheskoos ühikates, kus riigi poolt makstava stipendiumiga elati kamba peale ära. Suvel veedeti aega üliõpilasmalevas, kus elati lõbusat elu ja heal juhul teeniti isegi natuke raha.

Koos Eesti Vabariigiga pidid iseseisvuma ka tudengid, räägib Alar. Suure sotsialistliku impeeriumi rahad olid läinud ja noorukesel riigil polnud alati võimalust üliõpilasi stipendiumidega toetada. Paljudel tudengitel tuli tööle minna. Kunagi enne polnud seda vaja olnud. Kuid siiski oli kätte võidetud uus vabadus, mida ka agaralt ära kasutati. Taasasutati korporatsioonid ja seltsid, osaleti erinevatel liikumistes. Oli see siis fosforiidi kaevamise vastu või iseseisva Eesti eest. Küll olid alles pöördelised ajad, ohkab Alar.

Tänapäeva tudeng Andero on vähese jutuga. Riideid tal on, söögiga muret ei ole, elukohaga ka pigem mitte. Kuigi eluaset tuleb sageli vahetada, nii et suur osa elust on kastides ja mustades prügikottides. Andero ütleb, et ta räägib pikemalt mõnekümne aasta pärast, kui on selgust saanud, mis tema ajas erilist oli.

Möödunud aegade tudengitele pani sõnad suhu näituse „Moodne tudeng. Oh ajad, oh kombed!“ kuraator Terje Lõbu.

 

O tempora, o mores!

Näitus „Moodne tudeng. Oh ajad, oh kombed!“ jälgib läbi Tartu ülikooli ajaloo, alates 17. sajandist kuni tänase päevani, kuidas on tudeng saanud hakkama oma eluga, mis jäänud väljapoole auditooriumi. Näitusel leiab käsitlemist üliõpilaste olme ja koolitööväline elu – mida söödi-joodi, milline oli eluase, mida kanti seljas, mida tehti vaba ajaga.

Näitus on Toomemäel Tartu ülikooli ajaloomuuseumis avatud 3. juunini 2012. Ajaloomuuseum tuletab meelde, et TÜ tudengitele on muuseumisse sissepääs tasuta.

 

Kadri Inselberg

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>