AINUS ÜLE-EESTILINE TUDENGILEHT

.
advertisement

UUS TEATER “Raudmees. Odysseuse eksirännakud”

UUS TEATER “Raudmees. Odysseuse eksirännakud”

Lavastuse idee autor ja lavastaja Robert Annus

Iga kord, kui lähen mõnd Uue teatri etendust vaatama, arvan, et näen midagi väga alternatiivset ja uuenduslikku. Ma ei teagi, millest see tuleb. Võib-olla otseseselt nimest, võib-olla Uue teatri algusaja kogemustest, võib-olla eelarvamusest, et väiksed teatrid teevad alati midagi alternatiivset.

Selle eeldusega läksin vastu ka kolmetunnisele „muusikalisele virvendusele“ pealkirjaga „Raudmees“. Tuleb tunnistada, et vähemalt oma eelduse osas pidin küll pettuma. Lavale toodud lugu oli väga lihtne ja vähe üllatusi pakkuv. Silme eest jooksid läbi pildikesed rokilegend Gunnar Grapsi elust, mida traageldasid tervikuks muusikalised vahepalad.

Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldinud, aga ma ei saa ka öelda, et mulle meeldis. Minu eeldusest lähtuvalt oli minu põhiline küsimus kogu etenduse vältel: miks? Miks läheb Uus teater kergema vastupanu teed ja pakub publikule lihtsat lookest ja palju rokkmuusikat? Kas Uus teater püüab rahvateater Vanemuise publikut endale haarata? Jah, muidugi, miks mitte…

Kuid kui juba Vanemuisega võrdlema hakata, siis minu meeles mõlkus pärast etendust väljend „Säästu Ruja“. Viidates siis Vanemuise 2008. aasta suve suurele vabaõhuetendusele, mis portreteeris samas stiilis rokkbändi „Ruja“. Rujas oli kõik suur ja võimas, Uues teatris intiimne. Ma ei ütle, et üks on halvem kui teine. Samas Rocki tantsutüdrukud täitsid Rujas oma kõrvalrolle siiski tunduvalt nauditavamalt, kui Raudmehe noored gruupid.

Kõige selle norimise juures tahan siiski rõhutada, et Juss Haasmaa Grapsi roll oli suisa meistriteos! Igast Haasmaa keharakust oli tunda täielikku pühendumist. Mängu headus sai eriti selgeks siis, kui ekraanile ilmus Pealtnägija intervjuu 50aastase päris Gunnar Grapsiga. Sarnasus kõnemaneeris ja üldises hoiakus oli vapustav. Mis laulmisesse puutub, siis kuulsin publiku seas nii mõnigi kord vihjeid, et Haasmaa laulab paremini, kui Graps ise, eriti meloodilisemates kohtades.

Samuti oli väga palju vaeva nähtud lavakujunduse ja kostüümidega – seega au ja kiitus kunstnik Kaie Kalile.

Etenduse finaal oli samuti muljetavaldav – rokk-kontsert, kus esinejatel reaalselt higi voolas ja ei piirdutud publiku õrritamiseks kaugeltki vaid ühe looga. Lõpetati Grapsi elu kõrghetkedega, mis tekitas hea tunde ka publikul, kes sai rõõmsa tujuga saalist lahkud.

Kadri Inselberg

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>