AINUS ÜLE-EESTILINE TUDENGILEHT

.
advertisement

EÜLi esimees Eimar Veldre: kõik ei ole veel läbi

EÜLi esimees Eimar Veldre: kõik ei ole veel läbi

9. veebruaril kinnitas Riigikogu kolmandal lugemisel kõrgharidusreformi seaduseelnõu. Vestlesime üliõpilaskondade liidu esimees Eimar Veldrega sellest, kuidas jõudsid tudengid meeleavaldusteni Toompeal, miks sinna ikkagi mindi ja mis nüüd, kui neid ei kuulatud, edasi saab.

Ansip viskas õhku süüdistuse, et ei räägita piisavalt sellest, miks seda kõrgharidusreformi vaja on. Kas seda on vaja ja miks?

Sellest on nii palju räägitud. Kogu see debatt on üleval eelmise aasta kevadest. Siis öeldi ära, miks seda on vaja ja mis on praeguse süsteemi puudused. Neid asju on ju võimalik uuesti järele vaadata.

Meeleavalduste foonil võib jääda praegu mulje, et tudengid ei tahagi seda reformi…

See, kui tudengid ei taha ühte väljapakutud reformimudelit, ei tähenda, et tudengid oleks rahul olemasoleva olukorraga. Tudengid on EÜLi kaudu selgelt välja pakkunud, milline peaks kõrgharidusreform olema. EÜLi volikogu kinnitas juba eelmise aasta oktoobris viis eeldust edukaks kõrgharidusreformiks.

Haridusminister ütles eelmise aasta juunis ilusasti ära, et selle reformi juures on olulised kolm märksõna. Kõigepealt õiglus. Kas kõrgharidussüsteem on õiglane, kas kõigil, kes on võimekad ja motiveeritud, on võimalus Eestis õppima saada? Ühelt poolt tekkis küsimus vastuvõtusüsteemist ja teisalt, kas kõigil on võimalik pühendatult õppida. Kas on õppemaksud või ei ole, kas on õppetoetused või ei ole.

Teiseks oli küsimus motivatsioonist. Kas meie tudengid ja õppejõud on motiveeritud oma tööd hästi tegema. Jällegi on küsimus eeldustes. Kui alguses räägiti siin üldse väga palju eeldustest, et oleks toetussüsteem ja inimesel ei oleks rahalisi muresid, siis nagu me näeme, nüüd on pehmete eelduste juurest mindud kõvade eelduste peale. Räägitakse hoopis karmusest, on vaja hakata ähvardama karistusega. Selline hüpe on toimunud. Valimiste eel ja valimiste ajal räägiti, kui raske on tudengitel ja kui raske on peredel ning on vaja luua tasuta õppesüsteem ja toetused. Nüüd räägitakse, et tudengitel enam nii raske ei ole, nüüd on neil nii lebo ja nõudeid on vaja karmistada.

Kolmas asi on efektiivsus ja tulemuslikkus. Siin peab selge olema, milleks riik seda kõrgharidussüsteemi üleval peab. Kui seni on toimunud tellimine, valitsus tellib ülikoolidelt lõpetajaid, siis võiks öelda, et nüüd välja pakutav mudel on justkui riigihanke süsteem. Valitsus peab läbirääkimisi ülikoolide ja rakenduskõrgkoolidega, annab ülikoolidele raha ja ütleb, et tootke. See on selline vahepealne etapp. Üliõpilaskondade liidu nägemus on see, et kui põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus võimetekohasele haridusele ja eneseteostusele, siis riik peaks seda õigust finantseerima ja toetama. Meie arvates peaks kõigil motiveeritutel olema võimalus kõrgharidusele. See on samm edasi. Sellepärast ei olda ka tudengite poolelt väga rahul sellega, mis praegu välja on pakutud.

Läbirääkimised on kestnud üpris kaua. Mis siis EÜLi nõudmistest on kuulda võetud?

Kui me võtame nüüd need neli, mis me ise tugevalt esile tõstsime ja mis peaksid saama lahenduse enne hääletust Riigikogus… Kõige positiivsem asi on see, et alguses see reform ei rääkinud midagi õiglasest vastuvõtusüsteemist. Nüüd on ikkagi punkt sees, et kõik, kes vastavad nõuetele, tuleb vastu võtta. Ideaalis ükski võimekas ja motiveeritud ei tohiks õppekohast ilma jääda, sellepärast et riik on kuidagi piiritlenud õppekohtade arvu. Siin on muidugi see konks juures, et kõrgkool võib teha põhjendatud erandeid. Aga erand võib saada reegliks, nii et me ütleksime, et see ettepanek on 75% ulatuses arvesse läinud.

Muidugi on mingeid erialasid, kus võib sellise vastuvõtu süsteemi vastu olemist põhjendada sellega, et laboriruumi on vähe, õppejõude pole piisavalt. Küsimus peaks siis olema ikkagi vastuvõtutingimuste seadmises. Need peaksid olema sellised, et igale erialale satuksid õppima ainult need inimesed, keda see eriala huvitab ja kellel selle õppimiseks vajalikud võimed on.

Mul on tunne, et arstieriala, mida on väga palju näiteks toodud, pärast ei maksa muretseda, sest see on väga spetsiifiline. Inimesed ikka tunnetavad väga vara juba ära, kas tahavad seda eriala õppida või mitte ja selle eriala sisseastumiskatsed on ka sedalaadi, mis soodustavad teadlikku valikut. Kartus, et anatoomikumi ei mahu kõik laiba ümber olema, ei ole eriti põhjendatud. Või näiteks juura, mille puhul kardetakse, et kui tuleb lävend, siis kõik lähevad juurat õppima. Aga tuleb testidega selgeks teha, kas õigusteadlaseks või -praktikuks olemine on ikkagi selle kandidaadi huvi. Sisseastumisel ei tohiks piisata ainult riigieksamite tulemustest. Kõrgkoolide vastutus peab olema siin ikka väga palju suurem. Muidu on hea näidata tudengile näpuga ja öelda, et sina katkestasid, aga tegelikult, kui ta võeti vastu hindamata tema motivatsiooni, siis on ikkagi ka kõrgkoolil vastutus selle ees, kes pärast välja langeb.

Kuidas siis peaks noori testima? Näiteks vestlusega?

Vestlus on see koht, kus saab hinnata huvi. Seal on muidugi suur subjektiivsuse oht, aga eks see ole ka kõrgkooli enda maine küsimus, et kui subjektiivsus liiga suureks muutub ja kaebusi liiga palju tuleb. Aga on ka teisi väga erinevaid viise, kuidas inimeste motivatsiooni ja huvi katsetada, on teaduskoolid, tehnoloogiakoolid ja õpilasakadeemiad, mis on eelõppe vormid või ülikooli ettevalmistusõpe. Motivatsioonikirjad, esseed, näidistööde tegemine või vaatluspraktika. See tähendabki kõrgkoolidele suuremat koormust. Samas lisab see ülikoolidele usaldusväärsust, kui nad panevad rohkem rõhku sisseastumisele ja tudengitel on ka ikkagi kindlustunne, et nad on jõudnud erialale, mis teda huvitab ja kus tema võimed on.

Üks punkt oli tähtaja  küsimus, kus me ütlesime, et uus õppetoetuste süsteem peab kehtima hakkama vähemalt samal ajal, kui tasuta õpe. Selles tuldi vastu, öeldi, et 2013. Koalitsioonilepe rääkis, et 2015. Aga õppetoetuste enda eelnõu on juba eraldi teema.

Mida teie arvamustest ei arvestatud?

Õppekoormusnõue 30 EAP, selle puhul ei ole tegelikult üldse vastu tuldud. Esimeses eelnõus öeldi, et igal semestril peab läbima vähemalt 30 EAP-d, siis nüüd on kirjas, et igal semestril peab saama vähemalt 30 EAP-d kumulatiivselt. See tähendab, et kogu õpingute jooksul arvestatakse su ainepunktid ja jagatakse need semestrite peale, vähemalt 30 peab kokku tulema. Reaalsus on see, et esimesel semestril pead sa kindlasti kokku saama vähemalt 30 EAP-d, kui ei saa, siis pead teisel semestril maksma eelmisel semestril puudu jäänud punktid kinni.

See aastas kumulatiivselt tähendab seda, et sul on võimalik ainepunkte ette teha, et sul väheneks risk maksma hakata. Kui sa teed esimesel semestril 35 puntki ja sul tuleb teisel semestril 25 punkti, siis sa kolmandal semestril ei pea maksma.

Mõistlik on seada nõuded, mis on reaalsed ja mida on võimalik täita. Absoluutse nõude seadmine, et iga semester 30EAP-d, tekitab sellise olukorra, kus seaduse järgi nõutakse täismahtu, aga mis siis saab, kui kõrgkoolid teevad 75% üliõpilaste puhul erandeid? Siis see seaduse säte muutub ju tühiseks. Seadus peab olema ikka selline, et tema kohta tulevad erandid ei muudaks reeglit.

Ülikoolides on nii palju erinevaid õppekorralduslikke lahendusi. Mõnes ülikoolis kestab mingi aine kogu aasta, mõnes on aasta jagatud mitte kaheks semestriks, vaid näiteks kolmeks või enamaks. Selle seaduse sättega tegelikult rikutakse ülikoolide autonoomiat õppekorraldusega mängida. Näiteks Tallinna ülikoolis on aasta sisuliselt jagatud veeranditeks. Kasutatakse mõistet semester, aga iga semester on vahenädalaga. See näitab seda, et maailm on palju mitmekesisem kui see ilus ümmargune 30 ainepunkti.

Neljas punkt oli küsimus akadeemilisest puhkusest. Alguses oli kirjas, et loengutes ja seminarides käimine, eksamite ja arvestuste sooritamine keelatakse täiesti ära. EÜLi pakkumine oli, et ärme torgi seda ja las see olla ülikooli otsustada, täna läks seadusesse, et loengutes ja seminarides võib käia, aga eksameid ja arvestusi sooritada ei tohi. Välja arvatud, kui sa kuulud kolme erandrühma – oled ajateenija, alla 3-aastase lapse vanem või puudega tudeng.

Siin öeldakse, et on tuldud vastu, aga tegelikult ju ei ole. Ka praegu ei keela reeglina ükski õppejõud akadeemilise puhkuse ajal vabakuulajana loengutes käia. Riigikogu pakkus tudengitele midagi, mis tudengitel juba olemas on, see ei ole päris vastutulemine. Erandrühmad on tegelikult ka põhjendamata. Mille poolest erineb nendesse rühmadesse kuuluvate tudengite vajadus eksameid sooritada tudengist, kes näiteks töötab või ei tööta või kes on akadeemilisel puhkusel sellepärast, et tema vanem või elukaaslane jäi töötuks või suri.

Miks seda akadeemilise puhkuse asja sinu arvates üldse nõutakse?

Võib arvata, et see on üks kraanide kinni keeramise mehhanism. Ühelt poolt võetakse ära võimalus õppekoormust õppeperioodil hajutada, et kord 75% ja kord 125%, kõik peavad 30 EAP-d tegema. Kui ei tee, siis pead maksma. Ja et sa selle ülikooli esitatud arve eest ära põgeneda ei saaks võttes endale akadeemilist puhkust, siis keeratakse akadeemilise puhkuse kraan ka kinni. Ehk siis üliõpilane aetakse nurka. Kas sa õpid 100%-l ja saad õppetoetust või sa ei tee seda. Kui sa seda ei tee, siis ole valmis maksma ja tea, et õppetoetust sa ka ei saa. Arvesta, et sa pead tõenäoliselt ka hakkama tööl käima. Vaja on luua tingimused, et õppejõud saaksid nõuda tudengitelt, et loe seminariks 100 lehekülge või et tee mingi praktiline kodutöö laboratooriumis. Selle asemel pannakse nõuded üles, aga tingimusi ei tule. See on ka see, mis viis tudengid Toompeale.

Mida sa ütled praegu tasulistel kohtadel õppivatele tudengitele?

Tänased tudengid ongi jagatud. On maksvad ja mittemaksvad tudengid. See ongi äärmiselt ebaõiglane. See peabki muutuma. Aga poliitikud on öelnud, et ega nad ei anna tänastele tudengitele võimalust oma maksmissüsteemi muuta. See ei hakka kehtima tänastele tudengitele. Aga see võitlus, mida me praegu peame, on võitlus tulevaste tudengite võimaluste eest. Ja nende tudengite eest, kes tahavad magistrantuuri või doktorantuuri minna. Ükski poliitik ei ole valmis juba tänast ebaõiglust likvideerima. Nad räägivad alati tulevikust. See on tegelikult hea viis tudengid omavahel jagelema panna. Et mina ei saa abi, mis kasu mul sellest on. Need tudengid, kes Toompeal käisid ja õpilased ka, olid ikkagi kõigi eest väljas. Näitasime, et oleme ühtsed.

Miks ikkagi otsustati Toompeale minna?

See protsess ei toimunud paari nädala jooksul. Põhimõtted, et võiks olla tasuta õpe, õppetoetused ja peaks tegelema kõrghariduse kvaliteediga, need on üliõpilaskondade liidul juba aastaid olemas olnud. Lihtsalt nendel valimistel juhtus nii, et need teemad said ka suureks teemaks. Need olid valimiste üheks võtmeteemaks. Suve hakul hakati selle reformi kava ette valmistama ja EÜL võttis sellest aktiivselt osa, avaldas oma arvamust, milline see reform peaks olema.

Mingid küsimused võeti juba siis arvesse, mõningaid ei võetud. Suvel valmis seaduseelnõu. Küsiti jälle meie arvamust, oli asju, mis võeti arvesse, oli neid, mida ei võetud. Kusjuures need asjad, mis praegu on riigikogus valupunktid, olid juba toona üleval. Oleks ministeerium siis nende asjadega arvestanud, oleks jäänud suur osa vaidlusi ja ka meeleavaldused ära. Sest ega siin loogilisi põhjendusi eriti ei ole, miks mitte arvestada. Ainult rahaküsimus.

Siis kiitis valitsus selle eelnõu heaks ja saatis riigikokku. Riigikogus hakkasid arutelud, kuhu kaasati ka EÜL, kohtusime kõigi riigikogus esindatud erakondade fraktsioonidega, selgitasime oma seisukohti ja põhjendasime neid, küsisime veel nende nägemusi selle reformi asjus. Meie ja ka haridusministri lootus oli see, et see seadus saaks vastu võetud juba eelmisel aastal enne jõule. Aga siis hakkas asi venima. Asi tõmbus üldse koomale. Enam ei tahetud meid eriti kuulata ka.

EÜL leidis, et kui meie oleme pidevalt oma seisukohti väljendanud ja kommenteerinud, siis on meil õigust oodata, et ka erakonnad oma seisukohad välja ütleksid. Ametlikult ja avalikult. Mida nad arvavad reformist ja üliõpilaste seisukohtadest. Milliselt lähtekohalt nad hääletama lähevad. Muidu meile öeldi, et me lähme hääletame ära, küll te siis näete, mis me arvame. Me ei ole nõus sellega. Riigikogu peab olema avatud organisatsioon ja põhjendama juba ette oma valikuid ja pärast põhjendama veel järele ka oma otsust. Sellepärast toimusid need jaanuari alguse esimesed aktsioonid, kus me läksime Riigikogu liikmetele tutvustama oma seisukohti individuaalselt ja igaühelt seisukohti tagasi küsima. Jagasime neile ühel hommikul flaierid kätte ja teisel hommikul ootasime neid tagasi.

Kuidas see läks?

Mõned riigikogu liikmed läksid väga emotsionaalseks nende meilide ja flaierite peale. Võiks öelda, et tudengite seisukohad jõudsid riigikogulastele kohale. Nad teavad, et tudengid jälgivad neid, ootavad nende seisukohti ja on valmis neid ka arutama. See moment läks hästi. Siis kultuurikomisjonis hakati hääletama ja see protsess oli juba kinnisem. Me pakkusime, et kui vaja, siis me oleme nõus saatma oma esindaja vaatlema komisjoni arutelusid ja hääletusi. Selle peale öeldi, et ei ole tarvis, haridusminister istub ja kommenteerib oma viimased asjad ära ja siis isegi tema saadetakse ruumist välja, kui hääletuseks läheb.

Aga saime erakondadelt nende tagasiside kätte meie nelja põhipunkti kohta. Hakkasime selle põhjalt välja pakkuma, kus võiksid olla kompromissikohad või lahendused. Meile heidetakse ette, et tudengid on väga jäikadel seisukohtadel. Aga meil on raske läbi rääkida senimaani, kui teistel pooltel ei ole endal selgelt välja öeldud seisukohti. Kui seisukohad välja öeldi, siis me mõtlesime, et saame läbi rääkida. Aga siis ei olnud komisjon enam nii aldis neid seisukohti vastu võtma. Tegime komisjoni liikmetega eraviisilisi kohtumisi, saatsime kompromissettepanekuid, aga neid isegi ei hääletatud.

Siis me langetasimegi otsuse, et kui ei kuulata, siis tuleb näidata, kui palju meid ei kuulata ja näidata, et me ei ole rahul sellega. Ühelt poolt on asi sisus, mida ei aktsepteerita, teisalt on küsimus põhimõttes. Me ei saa leppida sellega, et ühte kodanikeühendust ei aktsepteerita või ignoreeritakse. Avalik võim peab oma valikuid põhjendama ja need peavad olema argumenteeritud, mitte lihtsalt seisukohad.

Mitte lihtsalt, et tudengid ainsana nõuavad liiga palju, teised huvirühmad on ka olemas. Kui me räägime tasuta õppe eelduseks olevast õppekoormast, siis selles küsimuses ei tahtnud 30 EAP ranget nõuet ei üliõpilased, rektorid, õpilased ega kõrgkoolitöötajate katusühendus Universitas. Kes siis üle vindi keerab, kui kõik on selle küsimuse juures skeptilised. Tasakaalukoht oligi siin rektorite nõukogu ja EÜLi seisukohtade vahepeal, mitte see, mis lõpuks seaduseelnõusse pandi.

Mitte kuulamine ja seisukohtade ignoreerimine viiski selleni, et tudengid ja õpilased tulidki Toompeale ja Tartu, Pärnu, Võru ja Kuressaare tänavatele. Oleks viisakas ju kuulata. See põhjustas järgmise reaktsiooni, et EÜLi seisukohad on käputäie tudengite arvamus. EÜL kujundab oma seisukohti lähtuvalt sellest, mida ütlevad liikmesorganisatsioonid ehk üliõpilaskonnad, nende valitud esindused. Teiselt poolt me tellime erinevaid analüüse ja teeme nendest kokkuvõtteid nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt, nii üliõpilaste majandusliku olukorra kohta kui ka sellest, millised kõrgharidussüsteemid mujal on. Meie seisukohad on tegelikult ikkagi päris hästi põhjendatud.

Riigikogu valimisteks me valmistusime ka sellega, et korraldasime 2010. aastal mõttetalgud ja see oli üks sisendeid, mille põhjal EÜLi üldkogu kinnitas platvormi riigikogu valimisteks. Seal olid ka need teemad sees. Öelda, et me esindame käputäit inimesi, on kuritahtlik. See poliitik, kes nii ütles, peaks häbi tundma. Sõnumi kritiseerimise asemel hakati EÜLi ründama. Meie teeme sellest järelduse, et meie seisukohad olid õiged ja teisel poolel said argumendid otsa.

Kuidas meeleavalduste organiseerimine läks?

Eks see keeruline ole, eriti kui avalikkuses on rõhuasetus sellel, et tegemist on tulevikutudengeid puudutava küsimusega. Me kõik oleme harjunud tegelema tänaste asjadega, mitte niipalju homsete ja ülehomsetega. Selle võrra oli tudengeid raske kaasa saada ja ilm oli ka külm. Aga meil oli supp ja tee olemas ning tudengid tulid kohale. Eriti hea oli muidugi see, et meie hea partner Õpilasesinduste liit oli ka meiega ja organiseeris toetusmeeleavaldused eri linnades. Lai põhi oli olemas.

Rääkides sellest väitest, et meeleavaldustel oli inimesi natuke üle tuhande, aga üliõpilasi on kokku ca 70 000, siis ega meeleavaldus on ainult üks viis, kuidas oma seisukohti väljendada. Üle 5000 inimese on liitunud Facebookis selle kõrgharidusreformi kommuuniga ja kõik ei pea tulema tänavatele, et väljendada oma arvamust. Inimesed võivad minna ka hääletuskasti juurde ja oma arvamust väljendada. Nad võivad saata riigikogu liikmetele e-maile või helistada. Nad võivad selle teadmise ka endale jätta.

Võiks ju siis küsida, kui mitu inimest on erakonna platvormi koostamise juures? Või kui tudengilt nõutakse 100%-list koormust, siis kas riigikogu liikmete töö käib ka sama põhimõtte järgi? Ühesõnaga tee seda, mida nõuad teistelt. See on selle tasandi vaidlus, mida poliitikud praegu meedias ajavad. Ka president on öelnud, et seadus, millega tahetakse parandada kõrgharidussüsteemi kvaliteeti, peab ise ka kvaliteetne olema. Ühesõnaga meie ettepanek on, et jätaks need isiklikud rünnakud kõrvale.

Kas see numbriliselt oli kõige suurem meeleavaldus, mille EÜL oma 20 tegutsemisaasta jooksul korraldanud on?

Ma arvan, et sellises ulatuses, kus on paralleelsed meeleavaldused ka, siis selle sajandi suurim kindlasti. Et viies linnas paralleelselt. Eks 90ndate algusesse ja keskpaika jäid ka mõned meeleavaldused, kus Tartus busse kangutati jne. 2006. korraldasid Tallinna kolme ülikooli üliõpilased ühiselamute seisukorra pärast meeleavaldusi. Iga kahe aasta tagant on mingi tudengite meeleavaldus, mis võtab rohkemaks tähelepanu kui üheks päevaks.

Samas meeleavaldus ise ei ole ju eesmärk omaette. Meeleavaldus on üks vahend selleks, et anda inimestele võimalus arutellu panustada. Anda tudengitele võimalus seista oma õiguste eest ja avalikkusele kuulda tudengite muresid. Võimalus võtta korraks aeg maha ja keskenduda ühele teemale. See on tähelepanu küsimine ja selle saamine olulisele teemale. Loomulikult ei saa meeleavaldust kui meetodit ka kuritarvitada. Aga mingitel hetkedel on seda vaja teha, et tekiks ruum uuteks läbirääkimisteks.

Mis edasi saab?

9. veebruaril võeti see seadus vastu. Meie arvates ei oleks tohtinud seda kinnitada, kui ülikoolide rahastamise mudel on lahtine ja õppetoetuste eelnõu ei ole veel riigikokku jõudnud. Need pidid koos olema. Me kaalume ka pöördumist vabariigi presidendi poole, et president paneks veto sellele seadusele. Saadaks selle riigikokku tagasi. Siin on veel nii palju lahtisi otsi ja see ei taga seda õiglust, mida lubati. Ülikoolide autonoomia on sätestatud põhiseaduses. See seadus hakkaks seda autonoomiat suure tõenäosusega pärssima.

Uued meeleavaldused ei ole välistatud, aga praegu on lihtsalt see aeg, kus me oleme neile andnud ruumi selgitusi anda. Kui nad seda ära ei kasuta, siis nad peavad olema jälle valmis tudengitega kohtumisteks.

See eelnõu on vigane ja selle puudused tulevad eriti selgelt välja, kui riigikokku jõuab õppetoetuste seaduse eelnõu. Täpselt samad küsimused – mõistlik õppekoormus eeldusena tasuta õppeks, tuleb välja, et see nõue võib olla ülepingutatud. Kui me tahame, et inimene pühenduks 100% õpingutele ja üldse tööl ei käiks ja et tema vanemad ei saaks ülekoormatud, siis tegelikult peaks ikka väga korralik õppetoetus olema ja see ei ole mingi 135 eurot, see on topeltsumma.

Kui me vaatame seda, kuidas ministeerium ise on arvutanud neid summasid, et tudengitel võib olla kuni miinimumpalga suuruses sissetulekud ja selle juures võib saada veel õppetoetust, siis kui me liidame need summad kokku, tuleb hoopis 415 eurot. Tudeng, kes üldse ei tööta, peaks saama ministeeriumi loogika järgi 415 eurot õppetoetust, aga seda ministeerium ei maini küll kusagil. Kas riik on valmis nelja või viiekordistama õppetoetuste jaoks minevaid rahasid? Kui ta ühe seadusega paneb nõude lakke ja teise seadusega võimalusi ei loo, siis üks neist tuleb ära muuta.

Kadri Inselberg

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>