AINUS ÜLE-EESTILINE TUDENGILEHT

.
advertisement

Kaili Viidas loob teatrilavale oma kirju maailma

Kaili Viidas loob teatrilavale oma kirju maailma

Pärnu on külm ja vaikne. Suvepealinnale omaselt on Pärnu talvine peatänav tühi ning tõtakalt kõndiva näitleja Kaili Viidase ainsateks saatjateks on vaikselt kukkuvad lumehelbed. Kaili ise,  muide, ei ole sugugi vaikne, kuigi eemalt vaadates võib vast selline mulje jääda. Ei. Noore näitleja ja lavastaja sees plahvatavad tihti mõtted, mis publiku õnneks jõuavad ka Endla teatri lavale kas siis geniaalsete rollilahenduste või mänguliste lavastuste kaudu. Istusime Kailiga teelauda, et arutada, miks ja kuidas ta teatri juurde jõudis.

Ma alustan sellise iseäranis lihtsa küsimusega, kas tohib? Miks teater?

(naerab) See on üks võimalus… oh jumal, on Sul alles küsimus. Küsimus hargneb küsimusteks… Aga kust mina tean tegelikult? Kunagi ma pidin valima, mis teed ma lähen ja mul oli ju päris mitu varianti. Võib-olla teater sellepärast, et kunagi keskkooli ajal tegin kooliteatrit ja siis jäi see kuidagi külge. Teatril on mingisugune maagia või mingisugune külgetõmbejõud. Suhteliselt abstraktne mõiste… et mis keegi selle tõmbe all silmas peab. Ma ju üritan vastata, aga ma ei oska…

Aga mida Viljandi teatrikool õpetas selle teatri kohta?

Seda, et sind pole kuhugile vaja. Tegelikult jäi see kõlama küll, et kui Sa kooli ära lõpetad, siis mitte keegi ei ole selle üle õnnelik… et mitte keegi ei löö suurest õnnest käsi kokku, et jumal tänatud, Kaili, sind me siia ootasimegi, et jumal tänatud, et sa tulid, kuna sind oleme me elu aeg otsinud – mitte keegi ei tee seda. Aga samas ju nagu ei usu seda, mis sulle räägitakse. Kui ma koolist justkui ellu astusin, siis mõnes mõttes astusin ma lihtsalt ühest uksest välja ja teisest sisse. Mul ei olnud seda aega, kus ma oleksin pidanud ise enda eest võitlema. (Kaili kursus võeti täies koosseisus tööle Endla teatrisse – toim.) Muidugi see, mis oli ühes majas ja see, mis oli teises majas, oli nagu öö ja päev, sest koolis ma sain meeletult palju võimalusi ja mul läks kuidagi jube hästi, aga teatrisse tulles oli selline tunne, et ei olnud midagi teha.

Mis see esimene asi oli, mida te tegite?

Mina tegin esimesena „Karges meres“ ühe rolli, kui ma veel koolis käisin. Oi, kuidas mind tögati selle pärast. Mäletan, kuidas Kasterpalu rääkis, et selline roll ja selline kaluritüdruk… ja siis proovid said läbi ja esietendus ja kursus käis ka vaatamas ja siis ikka kõik küsisid, et kuidas on teha rolli „härra, teile on kala“. Aga jah, pärast kooli olin poolteist aastat ikka täiesti kinni, ma tahtsin ikka täiesti ära minna. Ei saanud aru, mida minult oodati, ei antud võimalustki.

Aga kuidas on lood Pärnuga? See on väike ja vaikne linn. Kas Sa tunned, et Sul on siin piisavalt arenemisvõimalust ja kõike muud, mida noor loovisik peaks vajama? Palju on ju noori näitlejaid, kes on siia tulnud ja ruttu lahkunud.

Tegelikult on raske, kuna sa pead ise tekitama konteksti enda jaoks. Ei ole ju seda võimalust, et lähme pärast tööd Von Krahli istuma või ütled sõpradele, et saame loomelinnakus kokku, siin ei ole sellist kohta või sellist ruumi. Nüüd ma olen aga rohkem Pärnu kunstnikega kokku puutunud ja neil on vist vähe huvitavam. Aga kahjuks on jah nii, et teatriinimesed on ühes majas ja kunstnikud teises. Tallinnas on ikka kuidagi teistmoodi.

Kuule, lähme lavastamise juurde ka. Kuigi Sa oled lõpetanud näitleja eriala, siis nüüd on Su esiklavastus „Põrrr…!“ nii välja müüdud, et pileteid saada on ikka väga raske, kui mitte võimatu. Mida lavastamine Sulle pakub?

Tegin juba keskkooli ajal oma koolikaaslastega mingeid väikseid asju ja Viljandis ka mõlgutasin selliseid mõtteid.  Ma ei tea, miks ma ei läinud näiteks lavastajaks proovima, aga ma tean seda, et ma mõtlesin tol ajal, et ma polnud veel siis nii palju kogenud. Nüüd on julgus tekkinud, umbes aasta tagasi käis mingi klõps ära. Ma rääkisin kõigepealt oma elukaaslasele, siis oma isale, siis Piret Laurimaale, et ei tea, kas ikka teha või mitte teha ja Piret lõpuks ütles, et ma peaksin pealavastaja Tiidule rääkima sellest. Ja siis ma võtsin julguse kokku, kui seda saab julguseks nimetada? Ikka julgus, ei ole paremat sõna. Kokutasin ja puterdasin talle, mida ma teha tahan, ta mõtles natuke ja ütles, et tema arust on see hea idee.

Siit on sobiv edasi norida. Miks Sa kunstnikutöö ka veel ise tegid?

Mu mõtted sünnivad hästi visuaalselt. Ma mõtlen rohkem pildis kui sõnas ja oluline on pigem mingi maailm, mida on võimalik tekitada. Maailm ei ole alati verbaalne, minu jaoks on palju olulisem see, mida ma näen.

Aga kuidas Sa seda kõike jõuad? Nüüd õpid veel lisaks multimeedia kujundajaks? Õpeta tudengitele ka, kuidas oma aega niimoodi planeerida?

Ma ütlen ausalt, et ma ei tea. See on tugev enesedistsipliin. Niimoodi saabki kultuuri teha. Tugev päevaplaneerimise oskus ja valetamisoskust peab olema, peab tunnistama (naerab). Ma lappasin täna just koolis puudumistepäevikut ja läksin jooksuga õppekorraldaja juurde, aga ta õnneks ütles, et ära muretse, peaasi, et oma asjad tehtud saad.

Mis Sind kunsti ja teatri puhul inspireerib? Kas mõlema puhul on sama asi või midagi suisa erinevat?

Mulle meeldib, kui ma suudan jõuda mingi tulemuseni. Ma ei saa öelda, et mind inspireerib kuuvalgus, see on nagunii elu osa. Aga see, mis mind sunnib endaga nii tegema (naerab), on see, et kui mõtled millegi välja, siis see tulemus on ka selline, et võid endaga rahule jääda. Nii vist ei tohiks enda kohta öelda, aga ma ütlen ikkagi: näitleja puhul ei saa alati tulemust hinnata, aga lavastuse puhul on tulemus rohkem näha, saab kontrollida. Ju ma olen selline kontrollifriik, et tahan kõike ohjata. See on nauding.

 

Küsis Barbara Lehtna

 

ANKEET

Kaili Viidas

Sündinud 20. mail 1984

2003. aastal lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi hõbemedaliga

2007. aastal lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia cum laude

2007. aastast Endla teatri näitleja

Teinud mitmeid rolle erinevates teatrites ja ka teleekraanil

2011. esimene lavastus „Põrrr…!“

Õpib Pärnu saksa tehnoloogiakoolis multimeedia kujundust

 

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>