AINUS ÜLE-EESTILINE TUDENGILEHT

.
advertisement

TÜ Pärnu kolledžis aitab õppida meretuul

TÜ Pärnu kolledžis aitab õppida meretuul

Pärnu jõe talviselt märjal kaldal asuvasse kõrgkooli sisenedes võtab mind vastu sotsiaaltöö kolmanda kursuse üliõpilane Eva Kuslap, kes parajasti garderoobitädiga juttu ajades teatab, et neil on neid muide kaks ja nad on täpselt ühte nägu! Küllap ütleb minu nägu täpselt, et ma ei saa absoluutselt aru, millest ta räägib ning Kuslap lisab, et  garderoobihoidjaid on kaks ja nad on kaksikud, kellel isegi üliõpilased vahet ei tee. Intervjuu lõpus saan aru, et see vist ei ole sugugi juhuslik, sest kaks äravahetamiseni sarnast nägu on ka sellel tuulepealsel koolil.

Meiega samasse lauda istub ettevõtluse ja projektijuhtimise kolmanda kursuse üliõpilane Taavet Malkov ning koos suudavad kaks tudengit mulle tunni aja jooksul selgeks teha, et Pärnus ei ole mitte põrmugi igav elada ja üliõpilased on siin vahest aktiivsemadki kui suurtes ülikoolides. „Elu on täpselt selline, nagu sa ise selle kujundad ja siin saad sa olla täpselt selline, nagu ise end lood,“ räägib Kuslap. Malkov lisab, et talle näiteks isegi meeldib, et Pärnu on pisut vaiksem kui Tallinn, kuna talvises Pärnus valitsev rahu on päris hea õpikeskkonna kujundaja. Halba ei tee ka meretuul, mis Malkovi sõnul kooli uut värskust puhub.

Malkov toob näiteid elavast seltsielust, mida tudengid ise üleval hoiavad ja mainib tulevaid tudengite talvepäevi, mis on Pärnus juba traditsiooniks saanud. 13 aastat toimunud üritus leiab sellel aastal aset näiteks Pärnu Jääfestivali raames, mis tudengitele justkui abikäe on ulatanud. Seda sama kätt ulatatakse nii kolledžis kui suvepealinnas üliõpilastele aga tihti ning Kuslap peab vajalikuks lisada: „Meie koolis on see ka eriline, et kui abi tahta, siis seda alati antakse ja kui see inimene, kelle käest lähed küsima, ei oska aidata, juhatab ta sind kindlasti kellegi juurde, kes oskab.“ Hea näitena räägib ta näiteks kooli direktorist Henn Vallimäest, kes tähtsaid otsuseid just koos tudengitega langetab.

Algatused alustavad alustatut

Kui üliõpilaste lahkel loal ülikooli ruumides natuke ringi vaatan, jääb kõigepealt silma uks, millel silt „Ema ja lapse ruum“. Kuslap räägib, et kunagi oli seal ruumis ladu, seejärel üliõpilaste ruum, aga üldiselt seal kõigil võimalik endale teed teha ja näiteks mikrolaineahju kasutada. Teisena näen fuajees suurt papikasti, millele on suurte trükitähtedega maalitud „TAARA“. Selgub, et tegemist on üliõpilasesinduse projektiga, mille käigus kogutakse koolis ülejäävad limonaadi- ja energiajoogi pudelid kokku ning taararaha kasutatakse tudengite hüvanguks. „Kohvisuhkrut me tudengiruumi ise ostma ei pea,“ naerab Kuslap.

Tudengite algatusel on ülikoolis teisigi muudatusi läbi viidud: koridoris asub joogiautomaat, mille on paigaldanud sinna söögikoht „Poisi eine“, mis on saanud üheks Pärnu tudengite kokkusaamise kohaks. Positiivne on automaadi puhul aga see, et iga ostu tulust viis senti laekub taas üliõpilasesinduse kontole. Omalt poolt toetavad üliõpilasettevõtmisi ka erinevad Tartu ülikooli instantsid, nii et üritusi – ja neid on palju – toimub kolledžis üliõpilaste sõnul piisavalt.

Õppida ja praktiseerida

Pärnu kolledžis on võimalik õppida neljal suunal: rakendusliku kõrgharidusena ettevõtlust ja projektijuhtimist, turismi- ja hotelliettevõtlust ning sotsiaaltööd ja rehabilitatsioonikorraldust. Avatud ülikoolis saab soovija akadeemilise bakalaureusekraadi omandada majandusteaduses. Tudengid toovad välja, et plussiks on nende kooli õppetöö juures kindlasti praktika osakaal, kuna lausa 50 protsenti õpingutest veedetakse õpitaval erialal töötades. Malkov räägib, et tema tuligi kolledžisse õppima, kuna tahab reaalselt midagi ära teha, mitte vaid kuiva teooriat õppida. Miinusena võib aga võtta seda, et hea tahtmise korral on võimalik koolist ka kolme aasta jooksul niisama „läbi libiseda“. Kinnitan vestluskaaslastele, et see on vägagi võimalik ka suuremates ülikoolides ja kahjuks aina jõudu koguv trend.

Hea sõnaga räägitakse ka õppejõududest, kellega mõnikord lausa sõbrasuhetes ollakse. „Ei ole ebatavaline, et õppejõud jagab oma telefoninumbri ja lubab endale helistada, kui näiteks mõnikord õppetööga hakkama ei saa, paljudega oleme näiteks hoopis „sina“ peale üle läinud,“ räägib Kuslap. Vähe tähtis ei ole ka see, et kolledži töötajaskond üsna usinalt tudengite korraldatud üritustest osa võtab.

Vilistlased ei lahku koolist

Pärnakad on harjunud nägema linna peal vuravat vana KavZ bussi, mille peatsis tähed K.G.B. Buss on tavaliselt kohal igal spordiüritusel, samuti erinevate tudengiettevõtmiste raames. Kuigi K.G.B võib vanemates kodanikes äratada iseäranis halbu emotsioone, kinnitavad tudengid, et tegemist on vaid kahjutu vilistlasorganisatsiooniga Keel Gergelt Behme, mis ühendab teotahtelisi kunagisi tudengeid, kes ka nüüd Pärnus seltsielu edendamisega tegelevad. Näiteks Jüri Jaansoni kahe silla jooksul, mis üle riigi tuntud, toimis buss muuseumina, kus eksponeeriti eestlaste võidetud olümpiamedaleid ja spordidresse. Lisaks bussiga kihutamisele käiakse koos ka vilistlaskogu saunaklubis ja korraldatakse erinevaid täienduskoolitusi.

Nii vilistlaskogu, aktiivsed üliõpilased kui praktilised õppimisvõimalused tõestavad, et Pärnu kolledžil on justkui kaks nägu: üks neist on suunatud tulevikku ja terendab pigem töökogemuste poole, teine aga vaatab rõõmsalt otsa teotahtelistele tudengitele, kes tundub, et alati leiavad aega midagi oma vaikses ja tuulises linnas midagi korraldada. Hakka või tudengite juttu uskuma, et tõepoolest võid olla see, kes iganes vaid soovid.

Barbara Lehtna

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>