AINUS ÜLE-EESTILINE TUDENGILEHT

.
advertisement

ARVUSTUS: Metamorfoos (NUKU teater)

ARVUSTUS: Metamorfoos (NUKU teater)

Kus: Tallinna Köismäe torn

Kes: Autor Franz Kafka, lavastaja Mirko Rajas (Turu kunstiakadeemia), kunstnik Kalju Karl Kivi (Eesti kunstiakadeemia), muusikaline kujundaja Ekke Västrik, mängivad Mart Müürisepp, Katariina Tamm, Tiina Tõnis, Riho Rosberg ja Anti Kobin

 

Täiskasvanutele mõeldud nukuteater on Eestis kahtlemata alahinnatud žanr ja sellest on põrgulikult kahju. Ühe hea näitleja meisterlik mäng ja kokku sulandumine elutu nukuga on kütkestav protsess, mille esmakordne nägemine võib vaatajas koguni judinaid tekitada.

Kafka teksti on interpreteeritud nii meie kui ka maailma lavadel erinevalt, aga nukulavastuseks on see iseäranis sobiv. Lugu – ühtaegu lihtne, teisalt mõtlemapanev – räägib noormehest, kes proovireisija ametis oma peret üleval peab. Pere, iseesenesest mõistetavalt, peab seda loomulikuks. Ühel hommikul aga muutub noormees putukaks ja sellest hetkest rollid justkui vahetuvad – peremeesloomast saab parasiit. Selline olukord loob aga viljaka pinnase heaks ja mõnusaks psühholoogiliseks mänguks.

Ja mängu meile lavalt ka pakutakse. Mart Müürisepa külge aheldatud koletis ehk nukk, on etenduse lõpuks niivõrd tema hingav ja mõtlev orgaaniline osa, et teda nukuta kummardamas näha on kuidagi veider ja lõhestav. Lisakihi lisas etenduse jooksul näitleja jalast immitsev veri, mis küll ehk ei olnud päris etenduse osa, aga siiski määris punaseks dekoratsioonidena kasutusel olevad paberid, seinad ja põranda. Köismäe torni laval ringi roniv putukas võiks ehk mõnel hetkel rohkemgi publikut piirata, aga helikujundus parandab selle kerge vea õnneks ära. Vahest häirivad rohkem trepinaginad, mida tekitavad ilmselt valmistuvad näitlejad ja mis kogemata õhustikku lõhuvad.

Lisatähelepanu tuleb muidugi pöörata ruumile, milles etendatakse. Köismäe torn, mis talvel nõuab vaatajatelt jopedes istumist, sobib ideaalselt Kafka tekstidele meisterlikuks taustaks. Ka lavakujundus on paigas ning mängib lavastaja käekirjaga kaasa. Turu kunstiakadeemiast „laenatud“ lavastaja on oskuslikult loonud ruumi, kus vanast ja kriuksuvast raudvoodist õhkav tolm on hüperboolses võrdes näitlejatest ja nukust tuleneva energiaga. Muidugi loob ka ruumi enamasti kooliõpilastest koosnev publik, kellel on teatrisaalis tihti kõike muud teha, kui lavale vaadata.

On kahju, et lugu ise ei paku rohkem mänguruumi, sest näitlejad-lavastaja on tekstist võtnud kõik, mida see pakub. 1915. aastal kirjutatu ei puuduta enam nii sügavalt kui ehk siis või kakskümmend aastat tagasi. Me oleme harjunud, et keegi elab kellegi teise kulul. Kahju. Ja küllap see on juba rohkem meie endi probleem kui kellegi teise, aga selle tõttu ei suuda tekst ise vaataja jaoks midagi ära teha ja publikut niivõrd endasse tõmmata, et näiteks mõnel putukahirm meelest ära läheks.

 

Teatris käis Barbara Lehtna

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>